NF 2012

KREEGI PÄEVAD: folkansambel Strand...Rand

Sofia Joons (laul, viiul, hiiu kannel, poogen-gusli)

Robert Jürjendal (kitarr)

Mall Ney (harmoonium)

Strand...Rand kutsub kaasa eesti-rootsi saartelt ja aladelt pärit rahvakoraalide, -laulude ja pillilugude maailma. Osa rahvakoraale on kogunud helilooja Cyrillus Kreek. Oleme piilunud minevikku ja leidnud sealt ootamatult ilusaid, rõõmsaid ja ka hirmsaid lugusid, mille oleme uuele elule äratanud. Need on üheaegselt nii ilmalikud kui vaimulikud, nii pühad kui inimlikud ning, nagu maailma vägevatele muusikatraditsioonidele kohane, suudavad need meie igapäevaelu igavikuga kokku sulatada. Ikka ja jälle.

KREEGI PÄEVAD: Vennad Kreegid ja pasunad

Kaitseväe orkester

Haapsalu koorid

Dirigendid Peeter Saan ja Tõnu Kaljuste

Eesti Kaitseväe Orkester on Eesti riiklik esindusorkester, mis loodi 1. veebruaril 1993. Õigemini orkester taasasutati iseseisvunud Eesti kaitsejõudude taastamisel. Aastast 1996 on orkestri ülem ja peadirigent kolonelleitnant Peeter Saan. Orkestri põhiülesanne on kindlustada muusikaga kõik riiklikud ja sõjaväelised tseremooniad ning võtta vastu ja saata ära Eesti riigi kõrgeid külalisi. Samuti annab orkester kontserte nii väeosades kui kontserdisaalides. 20 liikmega alustanud orkestris on nüüd umbes 40 professionaalset muusikut. Kuueteistkümne tegevusaasta jooksul on orkester esinenud paljudel rahvusvahelistel festivalidel Euroopas ja Ameerikas. Orkestri „relvastuses“ on vigurmarsikava ehk tattoo ja mitmed kontserdikavad nii süva- kui kergemast muusikast. Igal aastal on orkestril umbes 180 esinemist. Koostöös hea abilise Sõjaväemuusika Sõprade Seltsiga on orkester andnud välja 14 helikandjat, mille muusika sisaldab peamiselt klassikalisest ja tseremooniamuusikat, aga samuti kergemaid stiile.

Kolonelleitnat dr Peeter Saan (1959) on lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli Aleksander Rjabovi klarneti-saksofoniklassi (1983) ja Eesti Muusikaakadeemia Rein Karini klarnetiklassi (1988). Saan on töötanud muusikuna 16 aastat, esmalt kutselises puhkpilliorkestris Tallinn ja seejärel Eesti Kaitseväe Orkestris. 1996. aastal sai Peeter Saanist Eesti Kaitseväe Orkestri ülem ja kaitseväe peadirigent. Õpinguid dirigeerimise erialal jätkas ta Eesti Muusikaakadeemias magistri- ja seejärel doktoriõppes. Teadustöödes on ta kajastanud Eesti riikliku ja sõjaväelise tseremooniamuusika kujunemist ning arengut, samuti eesti sõjaväemuusika ajalugu (doktoriväitekiri „Eesti riigimuusika ja sõjaväeorkestrid: kujunemine ja areng aastatel 1918–1940“). Peeter Saan on esinenud külalisdirigendina paljude Euroopa orkestrite ees. Eesti Kaitseväe Orkestriga annab ta igal aastal kümneid kontserte. Tema eriline huvi on eesti autorite vanem originaallooming puhkpilliorkestritele. Paljudele tollastele heliteostele on ta loonud uued kaasaegsest orkestrist lähtuvad orkestratsioonid, kokku üle 150 arranžeeringu. Peeter Saani töö eesti sõjaväemuusika arhiiviharulduste otsimisel, leidmisel ja taaselustamisel on hindamatu.

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

Naissaare Wabariigi Referendum

autor Urmas Lennuk

lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

kunstnikud EKA stsenograafia üliõpilased Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla

Esietendus 6. juulil 2012 Naissaarel, Omari küünis

Näitlejad:

Marta Laan (Eesti Draamateater)

Elina Pähklimägi

Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater)

Hendrik Toompere jr jr (Eesti Draamateater)

Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater)

„Kõik maailma ajaloolised sündmused ja isikud esinevad kaks korda – esimest korda tragöödiana ja teist korda farsina.“ Karl Marx

„Näidend tõukub 1917. aastal Naissaarel asetleidnud reaalsetest ajaloolistest sündmustest. Ajaloost on laenatud ka tegelaste nimed, ametid ja vabariigi loomise fakt ise. Laenatud on ka Karl Marxi mõtted ja tsitaadid ning kaitsekindluste kirjeldused. Kõik muu on sündinud tänapäeva ja mineviku võrdlevas analüüsis ning jälgides inimloomuse põhiolemust. Aga Marxi tsitaatidele tuginedes küsib näidend ka võimalikult lugejalt ning vaatajalt – kas kõik see, mis eile ühel väikesel armsal saarel aset leidis ei ole tegelikkuses mitte meie tulevik? Või isegi mitte olevik? Kas me üldse oleme võimelised ajaloost midagi õppima? Peale faktide?“

Urmas Lennuk

Eesti näitekirjanik ja dramaturg Urmas Lennuk on lõpetanud aastal 2000 EMA kõrgemas lavakunstikoolis lavastaja eriala. Aastatel 2000–2011 oli Lennuk Rakvere teatris lavastaja, dramaturg, näitekirjanik ning on töötanud ka lavakunstikooli dramaturgia õppejõuna. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. 2011. aasta kevadest on Lennuk ka teleseriaali „Õnne 13“ stsenarist. Urmas Lennuk on kahekordne Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) näidendivõistluse võitja. Tema näidenditest on lavale jõudnud „Kadrioru vanad“, „Rongid siin enam ei …“, „Ellumõistetud“, „Taksitrallitajad“, „Boob teab“, „Pärast surma Jendalis”, „Confession“, mis etendus F.I.N.D. festivalil Schaubühnes, jpt.

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere jr on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XIII lennu 1988. aastal. Aastatel 1988–1990 oli ta Noorsooteatri näitleja ning 1990–1998 Eesti Draamateatri näitleja. Alates 1998. aastast töötab Toompere Draamateatris lavastajana. Ta on olnud ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõud ning töötanud reklaamibüroo Brand Sellers DDB reklaamide autori ja lavastajana. Peale Draamateatri on ta tegutsenud näitleja ja lavastajana ka teistes Eesti teatrites ning on olnud režissöör ja näitleja mitmes filmis. Toompere tööd on tunnustatud nii Eestis kui mujal mitmete auhindadega: parim meesosatäitja filmis „Naerata ometi“ (1987, Festival International de Creteil, Prantsusmaa), Ants Lauteri nimeline preemia (1998), Käsu-Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale lavastajale (2001), Eesti teatri lavastaja aastaauhind (2001 ja 2005), parim lavastaja (2002, I. Smoktunovski nim festival „Molodost veka“, Moskva), Eesti teatri meesnäitleja aastaauhind (2004). Telereklaamide eest on Toomperele omistatud kahel korral Pinnacle award (1997, 1999) ning Kuldmuna (1998).

Reklaam:

http://www.youtube.com/watch?v=Fzt82kKYR2A

ELLER 125: Heino Elleri kogu kvartetilooming kahel õhtul

Tallinna Keelpillikvartett:

Urmas Vulp (viiul)

Olga Voronova (viiul)

Toomas Nestor (vioola)

Levi-Danel Mägila (tšello)

Heino Eller

Keelpillikvartett nr 2 f-moll

Neli pala keelpillikvartetile

Keelpillikvartett nr 3 B-duur

Kodumaine viis

Tallinna Keelpillikvarteti esituses on kuulajail võimalus saada ülevaade Heino Elleri kogu kvartetiloomingust. Eesti kammermuusika olulisemate väärtteoste hulka kuuluvad viis keelpillikvartetti annavad läbilõike heliloojaisiksuse erinevatest loometahkudest: kaks esimest tõid esimest korda eesti kammermuusikasse mitmeid 20. sajandi kompositsioonitehnika põhimõtteid ja vahendeid, järgmistega pöördus helilooja folkloorsete allikate poole, viiendaga aga, mis kuulus tema loomingu viimaste suuremate teoste hulka, liikus Eller psühholoogiliselt süvendatuma väljenduslaadi suunas. Tsüklilistele suurvormidele annavad vastukaalu miniatuurid – klaveri- või viiulipaladest loodud kvartetiseaded. Koostöös Tallinna Filharmooniaga

ELLER 125: Elleri kolm sümfooniat

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

dirigent Tõnu Kaljuste

Heino Elleri valdavalt instrumentaalloomingu hulgas on eriline koht sümfoonilisel muusikal. Sümfooniline poeem „Koit“ ja pala „Kodumaine viis“ on kujunenud eestlaste rahvuslikkuse sümboliteks. Rohkem mängitud sümfooniliste lühivormide kõrval on aga ehk varju jäänud sümfooniad: Elleri loomingu üks kesksetest teostest, teise loomeperioodi lõpus valminud lüürilis-eepiline 1. sümfoonia alapealkirjaga „In modo mixolydio“ (1936), olude sunnil lõpetamata jäänud 2. sümfoonia, mille ainsat valminud 1. osa (1948) ei esitatud kordagi helilooja eluajal, või hilise loomingu peateos, dramaatilis-monumentaalne 3. sümfoonia (1961). Tarkusepäeval paneb Tõnu Kaljuste need meistriteosed kõlama kõrvuti ühel kontserdil. Kontserdi kannab üle Klassikaraadio ja salvestab ETV.

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO), mille asutamisajaks loetakse aastat 1926, on kasvanud väikesest raadioorkestrist Eesti esindusorkestriks. Aastakümneid endise Nõukogude Liidu paremate orkestrite hulka kuulunud kollektiiv on viimasel kümnendil laiendanud oma rahvusvahelist haaret nii edukate turneede kui plaadistamiste näol. Viimastest välisreisidest on olulisim 18 kontserdiga turnee Ameerika Ühendriikides 2009. aastal (dirigendid Nikolai Aleksejev ja Eri Klas), varasematel aastatel on orkester käinud turneedel paljudes Euroopa riikides, Kuveidis, Kanadas ja endises Nõukogude Liidus. ERSO on osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel muusikafestivalidel, näiteks Läänemere Festival, Yehudi Menuhini festival Gstaad Musiksommer Šveitsis, Europamusicale Münchenis jm. ERSO plaadistuste kõrget kvaliteeti on esile tõstetud prestiižsetes klassikalise muusika ajakirjades ning sellega on kaasnenud mitu olulist auhinda, millest mainekaim 2004. aastal pälvitud Grammy. Ka 2010. aastal oli Grammy nominentide hulgas ERSO plaat – Frank Martini oratoorium “Kolgata”. ERSO peadirigendid on olnud Olav Roots, Roman Matsov, Neeme Järvi, Peeter Lilje, Leo Krämer, Arvo Volmer ja Nikolai Aleksejev. ERSO kunstiline juht on Neeme Järvi, kunstiline nõustaja Paavo Järvi ja esimene külalisdirigent Olari Elts.

ELLER 125: Eller&Pärt

Andres Kaljuste (viiul)

Sophia Rahman (klaver)

Arvo Pärt:

Fratres

Tantsud muusikast lastenäidenditele

Passacaglia

Peegel peeglis

Heino Eller:

Männid

Lüüriline laul

Tants

Õhtulaul

Sonaat viiulile ja klaverile nr 2

Valse melancolique

Allegretto

Põhja viis

Fantaasia

Avarused

Canzonetta

Kuuvalgel

Tants

„Sügavas tänutundes meenutan oma kompositsiooniõpetajat Heino Ellerit ja aega, mil ma tema juures õppisin. Mul on raske öelda, mis avaldas mulle rohkem muljet, kas tema õpetamisviis või tema karismaatiline isiksus. Heino Elleri suuremeelsus ja üllus ning tema looming on minu teadvuses sulanud aastakümnete jooksul kokku tervikpildiks, mis mõjutab mind tänaseni. /-/

Nüüd kui ma olen jõudnud umbes samasse ikka, nagu oli tol ajal minu õpetaja, olen ma enesele avastanud ühe Elleri mõtte: „Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti kui neid hulganisti paberile panna.“ Ehkki ta seda mulle kunagi otseselt välja ei öelnud, õnnestus tal ilmselt siiski poetada minu hinge samasugune vaevav igatsus „üheainsa sobiva noodi“ järele.“ (Arvo Pärt, 2001)

Eestlaste jaoks rahvuslikkuse sümboli tähenduse saanud helilooja ja legendaarse kompositsioonipedagoogi Heino Elleri 125. sünniaastat tähistab Nargenfestival helilooja elule ja loomingule mitmel viisil sissevaatavate sündmustega: kammermuusikaõhtute, dokfilmi esilinastuse, sümfooniakontserdi ja teatrietendusega. Esimese kummarduse teevad Ellerile tema elus olulistes paikades Andres Kaljuste ja Sophia Rahman, märkimaks helilooja armastust instrumentaalkammermuusika ja lausa fanatismi viiuli vastu. 2010. aastal Pärdi pidunädalatel esitatud kava on sel aastal saanud huvitavat täiendust ning sisaldab nii Elleri kui ka tema kunagise kompositsiooniõpilase Arvo Pärdi (viiuli)loomingu parimaid näiteid. Need on teosed, mis kinnitavad Elleri sõnu: „Kui muusika on täie siiruse ja armastusega kirjutatud, siis see, nagu öeldakse, kandub südamest südamesse.“

Viiuldaja ja vioolamängija Andres Kaljuste muusikutee ning viiuliõpingud said alguse 5-aastaselt Aino Riikjärve viiuliklassis. Pärast Tallinna Muusikakeskkooli lõpetamist järgnesid õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Stockholmis Edsbergi Muusikainstituudis ning Berliinis, Hanns Eisleri nim Muusikakõrgkoolis. Tema juhendajateks olid Urmas Vulp, Nina Balabina, Oleg Balabine ning prof Ulf Wallin.

Kaljuste on tegutsenud Stockholmi õppeasutuse Lilla Akademien viiuli- ning vioolaõppejõuna, orkestrite dirigendina ning instrumentaalansamblite juhendajana. Ta on andnud meistriklasse kammermuusikas ning viiulimängus Modest Mussorgski nim muusikakoolis Peterburis ning Guang Zhou ja Xi An'i konservatooriumis Hiinas. Ajavahemikus 2009–2011 oli ta Berliini Ringhäälingu Orkestriakadeemia liige. Andres on pälvinud auhindu nii rahvusvahelistelt kui ka kodumaistelt konkurssidelt: Mendelssohn Cup Itaalias (I preemia) ja Eesti viiuldajate konkurss (III preemia), “Con Brio 2004” (ERSO ning Vanemuise eripreemiad).

Solistina on ta üles astunud orkestritega, sh Verona Filharmoonikud, Belgrade Strings, Lilla Akademieni kammerokrester, Cappella Academica, ERSO jt Eesti orkestrid. Nii kammermuusiku- kui solistina on Kaljuste esinenud mitmetel festivalidel Eestis, Norras, Taanis, Hiinas ja Suurbritannias. Alates 2007. aastast on Andres Kaljuste Nargenfestivali resideeriv artist.

Kaljuste on kaastegev kammermuusik Grammy-võitnud ameerika soprani Hila Plitmanni 2011. aasta lõpus ilmunud plaadil “The Ancient Question” (Signum Records).

Sophia Rahman (pianist) tegutseb nii soolo kui ka kammermuusikuna. Ta on osalenud rohkem kui kahekümnel kammermuusikaplaadi salvestamisel erinevatele plaadifirmadele. Ta on tunnustatud Plane-Dukes-Rahman Trio (klarnet, vioola, klaver) asutajaliige. Trio oli kaheksa aastat Belfastis Queen’s University juures resideeriv ansambel. Sophia Rahman on mänginud kammeransamblites, nagu English Chamber Orchestra, Northern Sinfonia, London Mozart Players ja koos Londoni Kuningliku Ooperimaja solistidega.

Solistina on ta esinenud Scottish Ensemble’i ja Nargenfestivali orkestriga ning üles astunud kuulsates kontserdisaalides nii Londonis kui ka mujal Euroopas, nagu Concertgebouw, Kölni Filharmoonia, Viini Musikverein ja Peterburi Filharmoonia. Ta on esinenud veel Lõuna-Ameerikas, Hiinas, Indias, Uus-Meremaal, Kasahstanis ja Türgis.

Tema kontserte on üle kandnud BBC Raadio 3 ja 4, Classic FM, Üle-Indialine Raadio ning rahvuskanalid Portugalis, Eestis, Rootsis ja Madalmaades. Sophia Rahman tegutseb ka külalislektorina Stockholmis, Lilla Akademien’is.

Ta on andnud meistrikursusi Kuninglikus oti Muusika- ja Draamaakadeemias, Peterburis Modest Mussorgski nimelises muusikakolledžis ning Guang Zhou ja Xi An konservatooriumis Hiinas. Sophia Rahman on õppinud Yehudi Menuhini nimelises koolis ning on lõpetanud Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia.

ELLER 125: Heino Elleri kogu kvartetilooming kahel õhtul

Tallinna Keelpillikvartett:

Urmas Vulp (viiul)

Olga Voronova (viiul)

Toomas Nestor (vioola)

Levi-Danel Mägila (tšello)

Heino Eller

Keelpillikvartett nr 1 c-moll

Keelpillikvartett nr 5 g-moll

Kaks miniatuuri

Keelpillikvartett nr 4 d-moll

Tallinna Keelpillikvarteti esituses on kuulajail võimalus saada ülevaade Heino Elleri kogu kvartetiloomingust. Eesti kammermuusika olulisemate väärtteoste hulka kuuluvad viis keelpillikvartetti annavad läbilõike heliloojaisiksuse erinevatest loometahkudest: kaks esimest tõid esimest korda eesti kammermuusikasse mitmeid 20. sajandi kompositsioonitehnika põhimõtteid ja vahendeid, järgmistega pöördus helilooja folkloorsete allikate poole, viiendaga aga, mis kuulus tema loomingu viimaste suuremate teoste hulka, liikus Eller psühholoogiliselt süvendatuma väljenduslaadi suunas. Tsüklilistele suurvormidele annavad vastukaalu miniatuurid – klaveri- või viiulipaladest loodud kvartetiseaded.

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

ELLER 125: Eller&Pärt

Andres Kaljuste (viiul)

Sophia Rahman (klaver)

Arvo Pärt:

Fratres

Tantsud muusikast lastenäidenditele

Passacaglia

Peegel peeglis

Heino Eller:

Männid

Lüüriline laul

Tants

Õhtulaul

Sonaat viiulile ja klaverile nr 2

Valse melancolique

Allegretto

Põhja viis

Fantaasia

Avarused

Canzonetta

Kuuvalgel

Tants

„Sügavas tänutundes meenutan oma kompositsiooniõpetajat Heino Ellerit ja aega, mil ma tema juures õppisin. Mul on raske öelda, mis avaldas mulle rohkem muljet, kas tema õpetamisviis või tema karismaatiline isiksus. Heino Elleri suuremeelsus ja üllus ning tema looming on minu teadvuses sulanud aastakümnete jooksul kokku tervikpildiks, mis mõjutab mind tänaseni. /-/

Nüüd kui ma olen jõudnud umbes samasse ikka, nagu oli tol ajal minu õpetaja, olen ma enesele avastanud ühe Elleri mõtte: „Palju raskem on leida üht üksikut sobivat nooti kui neid hulganisti paberile panna.“ Ehkki ta seda mulle kunagi otseselt välja ei öelnud, õnnestus tal ilmselt siiski poetada minu hinge samasugune vaevav igatsus „üheainsa sobiva noodi“ järele.“ (Arvo Pärt, 2001)

Eestlaste jaoks rahvuslikkuse sümboli tähenduse saanud helilooja ja legendaarse kompositsioonipedagoogi Heino Elleri 125. sünniaastat tähistab Nargenfestival helilooja elule ja loomingule mitmel viisil sissevaatavate sündmustega: kammermuusikaõhtute, dokfilmi esilinastuse, sümfooniakontserdi ja teatrietendusega. Esimese kummarduse teevad Ellerile tema elus olulistes paikades Andres Kaljuste ja Sophia Rahman, märkimaks helilooja armastust instrumentaalkammermuusika ja lausa fanatismi viiuli vastu. 2010. aastal Pärdi pidunädalatel esitatud kava on sel aastal saanud huvitavat täiendust ning sisaldab nii Elleri kui ka tema kunagise kompositsiooniõpilase Arvo Pärdi (viiuli)loomingu parimaid näiteid. Need on teosed, mis kinnitavad Elleri sõnu: „Kui muusika on täie siiruse ja armastusega kirjutatud, siis see, nagu öeldakse, kandub südamest südamesse.“

Viiuldaja ja vioolamängija Andres Kaljuste muusikutee ning viiuliõpingud said alguse 5-aastaselt Aino Riikjärve viiuliklassis. Pärast Tallinna Muusikakeskkooli lõpetamist järgnesid õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Stockholmis Edsbergi Muusikainstituudis ning Berliinis, Hanns Eisleri nim Muusikakõrgkoolis. Tema juhendajateks olid Urmas Vulp, Nina Balabina, Oleg Balabine ning prof Ulf Wallin.

Kaljuste on tegutsenud Stockholmi õppeasutuse Lilla Akademien viiuli- ning vioolaõppejõuna, orkestrite dirigendina ning instrumentaalansamblite juhendajana. Ta on andnud meistriklasse kammermuusikas ning viiulimängus Modest Mussorgski nim muusikakoolis Peterburis ning Guang Zhou ja Xi An'i konservatooriumis Hiinas. Ajavahemikus 2009–2011 oli ta Berliini Ringhäälingu Orkestriakadeemia liige. Andres on pälvinud auhindu nii rahvusvahelistelt kui ka kodumaistelt konkurssidelt: Mendelssohn Cup Itaalias (I preemia) ja Eesti viiuldajate konkurss (III preemia), “Con Brio 2004” (ERSO ning Vanemuise eripreemiad).

Solistina on ta üles astunud orkestritega, sh Verona Filharmoonikud, Belgrade Strings, Lilla Akademieni kammerokrester, Cappella Academica, ERSO jt Eesti orkestrid. Nii kammermuusiku- kui solistina on Kaljuste esinenud mitmetel festivalidel Eestis, Norras, Taanis, Hiinas ja Suurbritannias. Alates 2007. aastast on Andres Kaljuste Nargenfestivali resideeriv artist.

Kaljuste on kaastegev kammermuusik Grammy-võitnud ameerika soprani Hila Plitmanni 2011. aasta lõpus ilmunud plaadil “The Ancient Question” (Signum Records).

Sophia Rahman (pianist) tegutseb nii soolo kui ka kammermuusikuna. Ta on osalenud rohkem kui kahekümnel kammermuusikaplaadi salvestamisel erinevatele plaadifirmadele. Ta on tunnustatud Plane-Dukes-Rahman Trio (klarnet, vioola, klaver) asutajaliige. Trio oli kaheksa aastat Belfastis Queen’s University juures resideeriv ansambel. Sophia Rahman on mänginud kammeransamblites, nagu English Chamber Orchestra, Northern Sinfonia, London Mozart Players ja koos Londoni Kuningliku Ooperimaja solistidega.

Solistina on ta esinenud Scottish Ensemble’i ja Nargenfestivali orkestriga ning üles astunud kuulsates kontserdisaalides nii Londonis kui ka mujal Euroopas, nagu Concertgebouw, Kölni Filharmoonia, Viini Musikverein ja Peterburi Filharmoonia. Ta on esinenud veel Lõuna-Ameerikas, Hiinas, Indias, Uus-Meremaal, Kasahstanis ja Türgis.

Tema kontserte on üle kandnud BBC Raadio 3 ja 4, Classic FM, Üle-Indialine Raadio ning rahvuskanalid Portugalis, Eestis, Rootsis ja Madalmaades. Sophia Rahman tegutseb ka külalislektorina Stockholmis, Lilla Akademien’is.

Ta on andnud meistrikursusi Kuninglikus oti Muusika- ja Draamaakadeemias, Peterburis Modest Mussorgski nimelises muusikakolledžis ning Guang Zhou ja Xi An konservatooriumis Hiinas. Sophia Rahman on õppinud Yehudi Menuhini nimelises koolis ning on lõpetanud Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia.

ELLER 125: Pauluse kiriku kellad

mononäidend Heino Ellerist

autor Indrek Hirv

lavastaja Margus Kasterpalu '

Osades:

Autor-jutustaja – Indrek Hirv

Heino Eller – Rain Simmul (Tallinna Linnateater)

Anna Eller – Liisa Hirsch (klaver)

Esietendus 16. aprillil 2007 Tallinna Linnateatris Eesti muusika päevade raames

„Luuletaja Indrek Hirve kirjutatud (mono)näidend „Pauluse kiriku kellad“ on üldiselt kunstniku kujunemise lugu, eraldi ka rahvuslikkuse võimalikkusest kunstis ilma paatose ja poliitikata. Kunstniku kujunemine: mälestus varasest lapsepõlvest (Elleri puhul kevadine suurvesi Emajõe luhal, isa karmus, ülekohtu tajumine, vee vaba voolamise tajumine isikliku elamusena), armastus (Elleri puhul armastus võõra vere vastu, armastus läbi põhjamaise, koduigatsust õhutava muusika, armastus endast vanema emaliku naise vastu) ja täiuslikkuse tajumine kunstis (Elleri puhul kokkupuude täiesti uue loogikaga kõige moodsama muusikaga Zürichis).

Lisaks Elleri osatäitjale (Rain Simmul) on laval veel Autor (Indrek Hirv) jutustaja/kommenteerija positsioonis ja Elleri pianistist abikaasa Anna (Liisa Hirsch), kellel küll sõnaline osa (peaaegu) puudub, kuid kes lisaks klaverimängimisele on aktiivses kuulajapositsioonis – temale on suunatud Elleri esitatavad monoloogid.“

Margus Kasterpalu

Indrek Hirv lõpetas 1981. aastal Eesti Riikliku Kunstiakadeemia keraamika erialal. Ta osales umbes kümne aasta jooksul portselanimaalija, graafiku ja maalijana mitmekümnel näitusel ning astus 1985. aastal Eesti Kunstnike liitu. 1987. aastal avaldas Hirv esimese luulekogu ning on sellest ajast olnud tegev peamiselt luuletajana. Aastatel 1989–1991 töötas ta Raadio Vaba Euroopa korrespondendina Hollandis. 1991. aastast on Indrek Hirv Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud 25 raamatut, saanud mitmeid preemiaid ja Valgetähe teenetemärgi. Hirve esimene näidend „Pauluse kiriku kellad“ on kirjutatud 2006. aasta jaanuaris-veebruaris Dietenwengenis ja Karlsruhes, lõpetatud jõulukuul Tallinnas.

Liisa Hirsch on helilooja ja improviseeriv muusik, kelle loomingust suurem osa on sündinud filmi- või teatrimeediale. Tema muusikategemise vahenditeks on klahvpillid ning hääle- ja heliefektid. Ta on mänginud erinevates vabaimprovisatsioonile keskendunud kollektiivides klahvpille ja elektroonikat. 2009. aastal lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooni erialal. Liisa Hirsch on töötanud Tallinna Muusikakeskkoolis vabaimprovisatsiooni õpetajana ning aastast 2011 töötab Eesti Draamateatris muusikalise kujundajana. Ta on teinud originaalmuusikat ja muusikalisi kujundusi mitmetele teatrilavastustele ning loonud muusikat filmidele. Aastal 2009 omistati talle Eesti teatri aastaauhind parima originaalmuusika eest lavastusele „Hingede öö“.

Rain Simmul lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu 1988. aastal Kalju Komissarovi juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist töötas üksteist aastat Vanemuise teatris, alates 1999. aastast on ta Tallinna Linnateatri näitleja, kus on teinud umbes 30 rolli. Tema Svidrigailov „Kuritöös ja karistuses“ ning Slopašev „Tõe ja õiguse“ 2. osas on ootamatute ja põnevate rollidena leidnud auhindamist nii Peterburis kui Eestis. Peale Linnateatri on Simmul kaasa teinud Emajõe Suveteatris, Theatrumis, PolygonTeatris, Eesti Muusika Päevadel jm.

Rain Simmulile on omistatud Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimeline preemia (1994), rahvusvahelise teatrifestivali „Baltiiski Dom“ parima meesnäitleja preemia (2000), Linnateatri kolleegipreemia – parim meesnäitleja (2006), ESPAK'i näitlejapreemia (2006), Eesti teatri aastapreemia parima meeskõrvalosa eest (2006 ja 2009), Linnateatri publikupreemia – parim näitleja (2007). Mitmete filmirollide seas on tema peaosatäitmist Arvo Iho filmis „Karu süda“ hinnatud parima meesnäitleja auhinnaga Anapa festivalil.

Margus Kasterpalu on tuntud kui dramaturg ja kultuuriajakirjanik, Tartus toimuva igasügisese Eesti teatri festivali „Draama“ peakorraldaja, Tartu Teatrilabori direktor ja Saueaugu teatritalu looja ja peremees ning Ugala teatri peanäitejuht. Kasterpalu kuulub ka EÜS-i taasasutajate sekka. 1980ndate lõpus, õppides Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, osales ta sarnaselt kaasüliõpilastega luuleteatri Valhalla ja üliõpilasühenduse EÜS Sodalicium tegevuses. 1988. aasta kevadel, uue ärkamisaja aegu, oli Kasterpalu tõrvikurongkäigu ja EÜS-i ajaloolise maja ees toimunud kõnekoosoleku korraldajaks. Kakskümmend aastat hiljem oli ta Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta korraldustoimkonna liige, öölaulupeo „Märkamisaeg“ peakorraldaja ja Vabadussõja võidusamba avatseremoonia lavastaja. Ta on teinud eri teatrites ligi 20 lavastust ning on Eesti lavastajate liidu liige. Ta on töötanud mh teadurina Eesti Kirjandusmuuseumis, kultuurisaadete peatoimetajana Eesti Televisioonis, kultuuritoimetuse juhatajana ajalehes Postimees.

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

ELLER 125: Pauluse kiriku kellad

mononäidend Heino Ellerist

autor Indrek Hirv

lavastaja Margus Kasterpalu '

Osades:

Autor-jutustaja – Indrek Hirv

Heino Eller – Rain Simmul (Tallinna Linnateater)

Anna Eller – Liisa Hirsch (klaver)

Esietendus 16. aprillil 2007 Tallinna Linnateatris Eesti muusika päevade raames

„Luuletaja Indrek Hirve kirjutatud (mono)näidend „Pauluse kiriku kellad“ on üldiselt kunstniku kujunemise lugu, eraldi ka rahvuslikkuse võimalikkusest kunstis ilma paatose ja poliitikata. Kunstniku kujunemine: mälestus varasest lapsepõlvest (Elleri puhul kevadine suurvesi Emajõe luhal, isa karmus, ülekohtu tajumine, vee vaba voolamise tajumine isikliku elamusena), armastus (Elleri puhul armastus võõra vere vastu, armastus läbi põhjamaise, koduigatsust õhutava muusika, armastus endast vanema emaliku naise vastu) ja täiuslikkuse tajumine kunstis (Elleri puhul kokkupuude täiesti uue loogikaga kõige moodsama muusikaga Zürichis).

Lisaks Elleri osatäitjale (Rain Simmul) on laval veel Autor (Indrek Hirv) jutustaja/kommenteerija positsioonis ja Elleri pianistist abikaasa Anna (Liisa Hirsch), kellel küll sõnaline osa (peaaegu) puudub, kuid kes lisaks klaverimängimisele on aktiivses kuulajapositsioonis – temale on suunatud Elleri esitatavad monoloogid.“

Margus Kasterpalu

Indrek Hirv lõpetas 1981. aastal Eesti Riikliku Kunstiakadeemia keraamika erialal. Ta osales umbes kümne aasta jooksul portselanimaalija, graafiku ja maalijana mitmekümnel näitusel ning astus 1985. aastal Eesti Kunstnike liitu. 1987. aastal avaldas Hirv esimese luulekogu ning on sellest ajast olnud tegev peamiselt luuletajana. Aastatel 1989–1991 töötas ta Raadio Vaba Euroopa korrespondendina Hollandis. 1991. aastast on Indrek Hirv Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on avaldanud 25 raamatut, saanud mitmeid preemiaid ja Valgetähe teenetemärgi. Hirve esimene näidend „Pauluse kiriku kellad“ on kirjutatud 2006. aasta jaanuaris-veebruaris Dietenwengenis ja Karlsruhes, lõpetatud jõulukuul Tallinnas.

Liisa Hirsch on helilooja ja improviseeriv muusik, kelle loomingust suurem osa on sündinud filmi- või teatrimeediale. Tema muusikategemise vahenditeks on klahvpillid ning hääle- ja heliefektid. Ta on mänginud erinevates vabaimprovisatsioonile keskendunud kollektiivides klahvpille ja elektroonikat. 2009. aastal lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooni erialal. Liisa Hirsch on töötanud Tallinna Muusikakeskkoolis vabaimprovisatsiooni õpetajana ning aastast 2011 töötab Eesti Draamateatris muusikalise kujundajana. Ta on teinud originaalmuusikat ja muusikalisi kujundusi mitmetele teatrilavastustele ning loonud muusikat filmidele. Aastal 2009 omistati talle Eesti teatri aastaauhind parima originaalmuusika eest lavastusele „Hingede öö“.

Rain Simmul lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu 1988. aastal Kalju Komissarovi juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist töötas üksteist aastat Vanemuise teatris, alates 1999. aastast on ta Tallinna Linnateatri näitleja, kus on teinud umbes 30 rolli. Tema Svidrigailov „Kuritöös ja karistuses“ ning Slopašev „Tõe ja õiguse“ 2. osas on ootamatute ja põnevate rollidena leidnud auhindamist nii Peterburis kui Eestis. Peale Linnateatri on Simmul kaasa teinud Emajõe Suveteatris, Theatrumis, PolygonTeatris, Eesti Muusika Päevadel jm.

Rain Simmulile on omistatud Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimeline preemia (1994), rahvusvahelise teatrifestivali „Baltiiski Dom“ parima meesnäitleja preemia (2000), Linnateatri kolleegipreemia – parim meesnäitleja (2006), ESPAK'i näitlejapreemia (2006), Eesti teatri aastapreemia parima meeskõrvalosa eest (2006 ja 2009), Linnateatri publikupreemia – parim näitleja (2007). Mitmete filmirollide seas on tema peaosatäitmist Arvo Iho filmis „Karu süda“ hinnatud parima meesnäitleja auhinnaga Anapa festivalil.

Margus Kasterpalu on tuntud kui dramaturg ja kultuuriajakirjanik, Tartus toimuva igasügisese Eesti teatri festivali „Draama“ peakorraldaja, Tartu Teatrilabori direktor ja Saueaugu teatritalu looja ja peremees ning Ugala teatri peanäitejuht. Kasterpalu kuulub ka EÜS-i taasasutajate sekka. 1980ndate lõpus, õppides Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat, osales ta sarnaselt kaasüliõpilastega luuleteatri Valhalla ja üliõpilasühenduse EÜS Sodalicium tegevuses. 1988. aasta kevadel, uue ärkamisaja aegu, oli Kasterpalu tõrvikurongkäigu ja EÜS-i ajaloolise maja ees toimunud kõnekoosoleku korraldajaks. Kakskümmend aastat hiljem oli ta Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta korraldustoimkonna liige, öölaulupeo „Märkamisaeg“ peakorraldaja ja Vabadussõja võidusamba avatseremoonia lavastaja. Ta on teinud eri teatrites ligi 20 lavastust ning on Eesti lavastajate liidu liige. Ta on töötanud mh teadurina Eesti Kirjandusmuuseumis, kultuurisaadete peatoimetajana Eesti Televisioonis, kultuuritoimetuse juhatajana ajalehes Postimees.

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

ELLER 125: Quinta essentia

Muusikaline dokumentaalfilm heliloojast ja õpetajast Heino Ellerist 

autor Dorian Supin

filmistuudio F-Seitse

Kuidas jutustada inimesest? Kuidas jutustada kunstnikust, kes elas 100 aastat tagasi? Võib-olla räägib kunst ise autorist, ja sellest piisab? Mis on meie jaoks tähtsam – inimene ise, tema maailm või tema looming?

Teadmine, milline on kunstnik ning kust tuleb see rahutuse seisund, mis sunnib väljendama oma tundeid, mõtteid ja veendumusi, võib meil aidata tõeselt mõista ja läbi tunnetada, mida autor on tahtnud meile öelda. Tunda seda „lõhna“ – aja „lõhna“, koha „lõhna“, sündmuste „lõhna“, Heino Elleri enda ja tema lähedaste „lõhna“ – see oligi filmi autorite ülesandeks. Just sellist lähenemist pidasid nad kõige sobilikumaks, et luua peegeldus ammu elatud elust, öeldud sõnadest, läbielatud tunnetest, tehtud tegudest ja kirjutatud muusikast.

Film valmis koostöös Eesti Televisiooni ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga, filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital.

PÄRDI PÄEVAD: kontsertetendus PASSIO

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

dirigent Tõnu Kaljuste

koreograaf Tiina Lindfors (Soome)

kostüümid Erika Turunen (Soome)

Valguskunstnik Esa Kyllönen (Soome)

Tantsuteater ERI (Soome)

Toni Laakonen, Tiina Lindfors, Dmitri Pimonov, Hanna-Kaisa Rajala, Lassi Sairela, Eeva Soini, Helena Romppanen

Esietendus 20. aprillil 2011 Turu katedraalis.

Rahvusvaheliselt tuntud Soome tantsuteater ERI on selle lavastuse jaoks inspiratsiooni ammutanud viimase õhtusöömaaja temaatikast, illustreerimaks Kristuse kannatuslugu. Arvo Pärdi vaimulikud heliteosed „Mein Weg“, „Da Pacem Domine“, „In Principio“, „Festina Lente“, „Cantus“ ja „Passio“, Tiina Lindforsi koreograafia ning Esa Kyllöneni valguskunst loovad unikaalse etenduse, mis toodi esimest korda lavale 2011. aasta aprillis Turu katedraalis Euroopa kultuuripealinna Turu 2011 programmi raames.

„Minu eesmärk on ühendada ülestõusmispühade sündmused, sealhulgas Jeesuse elukäik, noore prohveti eesmärk ja suurus, millest me saime teada seoses tema surmaga, tänapäevaga. Ristilöömine oli kättemaks kääbustelt, kes kartsid kaotada võimu, ja traagilise ohvri kaudu ka inimkonna triumf.

Kavatsuslikult distantseerisin end ülestõusmisega seotud sündmustele realistlikust lineaarsest lähenemisest, hoides kurssi rohkem vaimse ja sümboolse käsitluse poole. Sümbolid on rohkem vahendid loo esitamiseks kui käegakatsutavad märgid. Sellest hoolimata, et ma panen rõhku mõistatuslikule ja pühale immateriaalsele teadvusele, seostamata tegevust kindlate isikutega, ei jää lugu ebaselgeks.“ Tiina Lindfors

Lavastus on programmis Arvo Pärdi soovitusel.

Tiina Lindfors on üks tantsuteater ERI asutajaliikmetest. Oma karjääri jooksul on ta loonud koreograafia 77 lavastusele. Lindforsile meeldib teha koostööd heliloojate ja orkestritega, näiteks helilooja Mikko Heiniöga on ta loonud viis suurt tantsulavastust. Üksteist Lindforsi loodud koreograafiat on tehtud televisiooni jaoks ning paljud neist on esindanud Soomet konkurssidel „Prix Italia“ ja „Golden Prague“.

Tiina Lindfors esineb ja tema töid on esitatud peale Põhjamaade ka teistes Euroopa riikides, Aasias, Ameerikas ja Aafrikas – umbes 300 külalisetendust on esitatud kokku 25 maal. Tiina Lindforsi on tunnustatud mitmete auhindadega: Soome Kultuurifondi preemia (1999), Rootsi Kultuurifondi preemia (2005), Villa Karo pronkskuju (2011), preemia „Pro Dance“ (1987) ja Soome preemia (1995), millele lisanduvad tantsuteatriga ERI saadud auhinnad.

PÄRDI PÄEVAD: kontsertetendus PASSIO

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

dirigent Tõnu Kaljuste

koreograaf Tiina Lindfors (Soome)

kostüümid Erika Turunen (Soome)

Valguskunstnik Esa Kyllönen (Soome)

Tantsuteater ERI (Soome)

Toni Laakonen, Tiina Lindfors, Dmitri Pimonov, Hanna-Kaisa Rajala, Lassi Sairela, Eeva Soini, Helena Romppanen

Esietendus 20. aprillil 2011 Turu katedraalis.

Rahvusvaheliselt tuntud Soome tantsuteater ERI on selle lavastuse jaoks inspiratsiooni ammutanud viimase õhtusöömaaja temaatikast, illustreerimaks Kristuse kannatuslugu. Arvo Pärdi vaimulikud heliteosed „Mein Weg“, „Da Pacem Domine“, „In Principio“, „Festina Lente“, „Cantus“ ja „Passio“, Tiina Lindforsi koreograafia ning Esa Kyllöneni valguskunst loovad unikaalse etenduse, mis toodi esimest korda lavale 2011. aasta aprillis Turu katedraalis Euroopa kultuuripealinna Turu 2011 programmi raames.

„Minu eesmärk on ühendada ülestõusmispühade sündmused, sealhulgas Jeesuse elukäik, noore prohveti eesmärk ja suurus, millest me saime teada seoses tema surmaga, tänapäevaga. Ristilöömine oli kättemaks kääbustelt, kes kartsid kaotada võimu, ja traagilise ohvri kaudu ka inimkonna triumf.

Kavatsuslikult distantseerisin end ülestõusmisega seotud sündmustele realistlikust lineaarsest lähenemisest, hoides kurssi rohkem vaimse ja sümboolse käsitluse poole. Sümbolid on rohkem vahendid loo esitamiseks kui käegakatsutavad märgid. Sellest hoolimata, et ma panen rõhku mõistatuslikule ja pühale immateriaalsele teadvusele, seostamata tegevust kindlate isikutega, ei jää lugu ebaselgeks.“ Tiina Lindfors

Lavastus on programmis Arvo Pärdi soovitusel.

Tiina Lindfors on üks tantsuteater ERI asutajaliikmetest. Oma karjääri jooksul on ta loonud koreograafia 77 lavastusele. Lindforsile meeldib teha koostööd heliloojate ja orkestritega, näiteks helilooja Mikko Heiniöga on ta loonud viis suurt tantsulavastust. Üksteist Lindforsi loodud koreograafiat on tehtud televisiooni jaoks ning paljud neist on esindanud Soomet konkurssidel „Prix Italia“ ja „Golden Prague“.

Tiina Lindfors esineb ja tema töid on esitatud peale Põhjamaade ka teistes Euroopa riikides, Aasias, Ameerikas ja Aafrikas – umbes 300 külalisetendust on esitatud kokku 25 maal. Tiina Lindforsi on tunnustatud mitmete auhindadega: Soome Kultuurifondi preemia (1999), Rootsi Kultuurifondi preemia (2005), Villa Karo pronkskuju (2011), preemia „Pro Dance“ (1987) ja Soome preemia (1995), millele lisanduvad tantsuteatriga ERI saadud auhinnad.

PÄRDI PÄEVAD: kontsertetendus PASSIO

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

dirigent Tõnu Kaljuste

koreograaf Tiina Lindfors (Soome)

kostüümid Erika Turunen (Soome)

Valguskunstnik Esa Kyllönen (Soome)

Tantsuteater ERI (Soome)

Toni Laakonen, Tiina Lindfors, Dmitri Pimonov, Hanna-Kaisa Rajala, Lassi Sairela, Eeva Soini, Helena Romppanen

Esietendus 20. aprillil 2011 Turu katedraalis.

Rahvusvaheliselt tuntud Soome tantsuteater ERI on selle lavastuse jaoks inspiratsiooni ammutanud viimase õhtusöömaaja temaatikast, illustreerimaks Kristuse kannatuslugu. Arvo Pärdi vaimulikud heliteosed „Mein Weg“, „Da Pacem Domine“, „In Principio“, „Festina Lente“, „Cantus“ ja „Passio“, Tiina Lindforsi koreograafia ning Esa Kyllöneni valguskunst loovad unikaalse etenduse, mis toodi esimest korda lavale 2011. aasta aprillis Turu katedraalis Euroopa kultuuripealinna Turu 2011 programmi raames.

„Minu eesmärk on ühendada ülestõusmispühade sündmused, sealhulgas Jeesuse elukäik, noore prohveti eesmärk ja suurus, millest me saime teada seoses tema surmaga, tänapäevaga. Ristilöömine oli kättemaks kääbustelt, kes kartsid kaotada võimu, ja traagilise ohvri kaudu ka inimkonna triumf.

Kavatsuslikult distantseerisin end ülestõusmisega seotud sündmustele realistlikust lineaarsest lähenemisest, hoides kurssi rohkem vaimse ja sümboolse käsitluse poole. Sümbolid on rohkem vahendid loo esitamiseks kui käegakatsutavad märgid. Sellest hoolimata, et ma panen rõhku mõistatuslikule ja pühale immateriaalsele teadvusele, seostamata tegevust kindlate isikutega, ei jää lugu ebaselgeks.“ Tiina Lindfors

Lavastus on programmis Arvo Pärdi soovitusel.

Tiina Lindfors on üks tantsuteater ERI asutajaliikmetest. Oma karjääri jooksul on ta loonud koreograafia 77 lavastusele. Lindforsile meeldib teha koostööd heliloojate ja orkestritega, näiteks helilooja Mikko Heiniöga on ta loonud viis suurt tantsulavastust. Üksteist Lindforsi loodud koreograafiat on tehtud televisiooni jaoks ning paljud neist on esindanud Soomet konkurssidel „Prix Italia“ ja „Golden Prague“.

Tiina Lindfors esineb ja tema töid on esitatud peale Põhjamaade ka teistes Euroopa riikides, Aasias, Ameerikas ja Aafrikas – umbes 300 külalisetendust on esitatud kokku 25 maal. Tiina Lindforsi on tunnustatud mitmete auhindadega: Soome Kultuurifondi preemia (1999), Rootsi Kultuurifondi preemia (2005), Villa Karo pronkskuju (2011), preemia „Pro Dance“ (1987) ja Soome preemia (1995), millele lisanduvad tantsuteatriga ERI saadud auhinnad.

PÄRDI PÄEVAD: Arvo Pärdi sünnipäevakontsert

“Fratres”

“Cantus in Memory of Benjamin Britten”

“Adam’s Lament”

 “Salve Regina”

 “Te Deum”

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

dirigent Tõnu Kaljuste

„Ma olen alati lasknud end juhtida tekstidest, mis on mulle saanud eriti lähedasteks ja kandnud mulle olemuslikku tähendust. See on juur, mis ulatub eriliselt sügavale, aga tõstab mind kõrgemale – põhiliselt on siin tegemist sellesama viljaga, mis on toitnud maailma sajandeid. Kui vaatleme kahe tuhande aastast vahemikku, siis mõistame, et inimene on väga vähe muutunud; seepärast ma pean pühi tekste alati väga aktuaalseteks. Sellest vaatenurgast pole olulisi erinevusi eilse, tänase ja homse vahel, sest on tõdesid, mis kehtivad jätkuvalt.“

Arvo Pärt

Nargenfestival toob Arvo Pärdi sünnipäeval ettekandele teosed, millest enamik ilmuvad plaadifirma ECM välja antaval autoriplaadil.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on kujunenud üheks tuntumaks Eesti muusikakollektiiviks maailmas. EFK asutas 1981. aastal Tõnu Kaljuste, kes oli koori kunstiline juht ja peadirigent kakskümmend aastat. Aastail 2001–2007 jätkas tema tööd inglise muusik Paul Hillier. Alates hooajast 2008/2009 on koori kunstiline juht ja peadirigent Daniel Reuss.

Hooaja jooksul annab koor 60–70 kontserti nii kodu- kui ka välismaal. Kontserttegevuse kõrval on koori töös olulisel kohal salvestused, mis on võitnud auhindu, sh Grammy auhinna „Arvo Pärt. Da Pacem” eest (Harmonia Mundi 2006, dirigent Paul Hillier).

Sel hooajal tähistab EFK oma 30. tegevusaastat. Kavas on kontserdid Pärdi, Mozarti, Tanejevi, Bachi jt teostega, dirigentidena seisavad koori ees Daniel Reuss, Tõnu Kaljuste, Gregory Rose, Marc Minkowski. Lisaks Eestile annab EFK kontserte ka Saksamaal, Prantsusmaal, Austrias, Norras, Hollandis, Portugalis jm.

1989. aastal asutas professor Jüri Gerretz tollase Tallinna Konservatooriumi üliõpilastest keelpilliorkestri, mille tuumikust moodustas dirigent Tõnu Kaljuste 1993. aasta aprillis Tallinna Kammerorkestri (TKO). Tõnu Kaljuste on aastate jooksul sidunud maailmas maineka Eesti Filharmoonia Kammerkoori tegevust TKOga, sellest koostööst saigi alguse TKO ametlik tegevus.

TKO on esinenud mitmetel mainekatel muusikafestivalil. Kontsertreisid on TKO viinud korduvalt USAsse, Kanadasse, Jaapanisse ja enamikesse Euroopa riikidesse.

Orkestriga on töötanud dirigendid Juha Kangas, John Storgårds, Pietari Inkinen ja Jaakko Kuusisto Soomest, Richard Tognetti Austraaliast, Terje Tonnesen Norrast, Valentin Žuk ja Daniel Raiskin Hollandist, Samuel Wong Kanadast, rääkimata juba meie oma dirigentidest. Hooaegadel 1993–1995 ja 1996/97–2000/2001 oli orkestri peadirigendiks Tõnu Kaljuste, hooajal 1995/96 täitis peadirigendi ning 2001–2003 kunstilise nõustaja ülesandeid Juha Kangas. Praegu kureerib Tallinna Kammerorkestri tegemisi Tallinna Filharmoonia kunstiline juht Eri Klas.

Virgencita

Nargenfestival ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased kutsuvad jõulukuud vastu võtma kontserdiga, mida rikastavad kolm esiettekannet.

Esimest korda Eestis kõlab Arvo Pärdi uus kooriteos, Guadalupe neitsist inspireeritud „Virgencita“, mis tuli oktoobris Eesti muusikute esituses Tõnu Kaljuste juhatusel esiettekandele Mehhikos helilooja kolmel autorikontserdil.

Uues koosseisus – segakoorile ja orkestrile – tuleb esitusele Erkki-Sven Tüüri 1993.aastal valminud teos „Psalmoodia“ ning noor helilooja, Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia üliõpilane Rasmus Puur toob esietteakandele keelpillidele loodud teose „Rejoice“.

Jõulumeeleolu kannab Soome prominentseima elava helilooja Einojuhani Rautavaara teos 14-häälsele koorile „Canticum Mariae Virginis“ ning inglise suurkuju Benjamin Britteni spetsiaalselt jõuludeks loodud kooriteos soolohäälte jaharfiga „A Ceremony of Carols“.

Eesti Muusika ja Teatriakadeemia koor

Eda Peäske (harf)

Nargenfestivali orkester

dirigeerivad Tõnu Kaljuste ja üliõpilased

Tallinna Metodistide Kiriku aadress on Narva mnt 51