eng

FESTIVAL

 

 November2018 
ETKNRLP
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930 
08.06

Tartu Pauluse kirik, kell 18

Rudolf Tobiase oratoorium JOONAS

Autori eestikeelse versiooni ja originaalorkestratsiooni esiettekanne Eestis

Arete Teemets (sopran)
Helen Lepalaan (metsosopran)
Mati Turi (tenor)
Taavi Tampuu (bariton)
Raiko Raalik (bass)
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Collegium Musicale
Voces Musicales
Tütarlastekoor Ellerhein
Chorus mysticus: 
Maria Listra, Kadri Tegelmann, Endrik Üksvärav, Tamar Nugis
Tallinna Kammerorkester
Kadri Toomoja (orel)

Koormeister Mai Simson
Dirigent Tõnu Kaljuste

Tõnu Kaljuste: „Rudolf Tobiase oratooriumist „Joonase lähetamine“ (hilisema pealkirjaga „Joonas“) olen saanud ettekujutuse kui meie klassikalise muusika tähtteosest Vardo Rumesseni redigeeritud versiooni kaudu. Me pole kuulnud, kuidas kõlab „Joonase“ originaalpartituur. Arvan, et 2018. aastasse, mis on kuulutatud kultuuripärandi aastaks, sobiks oratooriumi originaali ettekandmine igati."

„Tänase ettekande noodimaterjal põhineb Rudolf Tobiase käega kirjutatud klaviiril, partituuril ning Silvia Tobiase ümberkirjutusel oma isa partituurist (1970–1971). Silvia Tobias kontrollis materjali ka Rudolf Tobiase orkestripartiidest, millest on nüüdseks jäänud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse vaid üksikud partiid.
Teose pealkiri oli esiettekandel Leipzigis (26.11.1909) saksakeelne – „Des Jona Sendung“. Oma kirjades nimetas autor oratooriumi „Joonaseks“. Oratooriumi nimetamine „Joonase lähetamiseks” toimus Vardo Rumesseni redaktsioonis. Nii seisab Rudolf Tobiase partituuri tiitellehel „Joonas“. Sama pealkiri on ka ta arvukates kirjades oma kolleegidele. Sama nime kasutab ka Silvia Tobias oma ümberkirjutatud partituuri tiitellehel. Meie kasutame pealkirja „Joonas“, et rõhutada eestikeelse versiooni esiettekannet.
Eesti riik ostis 1939 kõigi paberite järgi Tobiase perekonnalt oratooriumi „Joonas”. Teose teksti algversioon on saksakeelne, kuid Rudolf Tobiase klaviiris on teise keelena olemas ka eesti keel. Silvia Tobiase ümberkirjutatud partituuris on eestikeelne versioon. Kirjavahetustes Karl Eduard Söödiga, kus Tobias kirjeldas teose valmimisprotsessi, väljendas autor ka soovi, et teos kõlaks kunagi eesti keeles: „[---] Eesti teksti saadan Teile pärastpoole, kui trükk käimas, parandada. Ma loodan, et mõned teised suguvennad pärast ometi aru hakkavad saama, et mu töö mitte Eesti rahvale kaduma ei lähe; oma kõige sügavamast südame juurest saadik olen ta välja toonud, kuna ma selle juures kõik läbi elada tohtisin, mis ma oma kangelasest jutustada tahtsin. [---]“ (7. oktoober 1908).
Vardo Rumesseni redigeeritud partituuri ja originaali vahel on mitmeid erinevusi. Näiteks on paljud liinid dubleeritud, lisatud on pille, mida originaalis ei ole. Samuti on teose sisus tehtud muudatusi. Vardo Rumessen on mitut numbrit pikendanud kordustega, muutnud numbrite järjestust (3. pilt) ning lisanud juurde muusikat (“Kättemaksupsalmis” ja lõpukooris).
Oratooriumi „Joonas“ ostis Eesti Vabariik Rudolf Tobiase leselt Louise Tobiaselt aastatel 1931–1939. Teose ostu Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali valitsuse poolt valitud komisjonis olid 1939. aastal Riho Päts, Juhan Aavik ja Adolf Vedro. Nargenfestivali ettekande partituuri ja klaviiri valmistasin ette koostöös Mari Amori ja Mai Simsoniga. Need materjalid jäävad edaspidi Eesti Muusika Infokeskuse hallata. Originaalid asuvad Eesti ja Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Mul on olnud õnn töötada heliloojate käsikirjadega aastaid. Arvutieelsel ajal jäi koos käsikirjadega tallele lisaks soovitud helikõrgustele, rütmidele, tempodele, dünaamikale jne mingi nähtamatu taustinformatsioon, mida iga dirigent näeb vastavalt oma kogemusele.
Mida väljendab Rudolf Tobiase käekiri aastast 1908?
Ta oli väga tundlik ja kahtlev. Ta parandas partituuri dünaamilist tasakaalu pidevalt. Kustutusjäljed on selged ja paljud neist räägivad sellest, kuidas orkestratsioon peab pidevalt andma helipildis ruumi sõnale. Ta varieeris loodut. Näiteks „Tormikoor“ on tal kahes erinevas versioonis. „Kättemaksupsalm“ mitme erineva sissejuhatusega. Ka lõpust on tal kaks erinevat versiooni. Kõik need varieerimised näitavad ta otsingute suundi, et praktikas jõuda mõjuvamate lahendusteni. Nüüd, kui loodud partituurist on möödumas 110 aastat, peame nentima, et käsikirjade arhiveerimise kultuuris on olnud perioode, kus arhivaaridel pole olnud võimalik hoida arhiivis ranget kodukorda. Eesti riik ostis kogu materjali Tobiase perekonnalt 1939. aastal. Sellest ajast on arhiivi kasutamise kord olnud nõrk. Paradoksaalselt on tänapäevane tehnika niivõrd arenenud, et meil on võimalik tuvastada manuskriptidel juurdekirjutusi erinevatest perioodidest. Eks aeg annab arutust.
Joonasest ja Niinevest on räägitud teose taasettekandmise ajast palju. Sisulist jälgitavust on kommenteeritud taasiseseisvumisajale kohaselt …
Näiteks Kaur Garšnek kirjutab Päevalehes (24.11.2008):
„Lugu ise on tuttav. Vana testamendi prohvet Joonas saab käsu minna kuulutama meeleparandust suurde patupessa Niinevesse (loe: Moskvasse), tollase Assüüria impeeriumi pealinna.“
Indrek Hirv ja Vello Salo kirjutavad (Sirp, 20.11.2008):
„Joona raamat on ajast aega olnud poliitiliselt aktuaalne, on seda praegugi, nii et maakeelses tõlkes peaks lausa Niineve Moskvaks tõlkima …“
Leian, et tänasel päeval võime Rudolf Tobiase loodud oratooriumi kangelast näha avaramalt kui Niineve = Moskva, ehk nii nagu autor seda mõtles 1908. Niineve võib olla igas maamuna külas, linnas. Ka Eestis. Kirjutistest Joonase tunnustähe kohta pakun lugemiseks fragmente Üllas Linderi jutlusest, mis on avaldatud ajakirjas Teekäija (märts 2010):
„[---] Prohvet Joona lugu on värvikas, kuigi mahub vaid nelja lühikesse peatükki Vanas Testamendis. Jumal saatis Joona kuulutama meeleparandust Jumala ja Iisraeli suhtes vaenulikule Niineve linnale. Prohvetile oli ülesanne vastumeelt. Tal tekkis naiivne mõte, et Jumala eest võiks põgeneda. Jumal andis aga laeva, millega Joona kodumaalt lahkus, tormi kätte ja enda päästmiseks viskasid meremehed ta merre. Merekoletis – suur kala – neelas Joona kolmeks päevaks alla ning eriskummalises eluohtlikus olukorras ja hingekitsikuses prohvet mõistis oma viga. Taas kaldale pääsenud, läks Joona Niinevesse. Terve linn parandas tema jutluse peale meelt ja Jumal andis Niinevele armu.
[---] Joona meeleparandusjutlus oli tõenäoliselt ajaloo edukaim. Läbinisti paganlik hiigellinn, kus oli „enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel“ (Jn 4: 11), muutus täielikult.
[---] Kui Joona pääses merekoletise kõhust, tõusis Niinevel uus ja seniaimamatu lootus. Pattude kahetsus haaras Niineve rahva tervikuna ja iga selle üksiku liikme. Kui Jeesus tõusis hauast, avanesid kogu inimkonnale imelised perspektiivid. Kuid nii, nagu iga Niineve elanik pidi isiklikult meelt parandama, nii pääseb ka Kristuse kaudu vaid see, kes isiklikult temasse usub ja temal end muuta laseb. Ja individuaalsete muutuste liitudes saab paremaks ka kogu rahva tulevik.
[---] Jumal kasutas ränka vägivalda Joona kallal, et päästa paganlik Niineve. Kogu inimkonna pärast pidi ta kasutama veel suuremat vägivalda Jeesuse kallal [---].““
Tõnu Kaljuste

Rudolf Tobias
29.05.1873 Käina, Hiiumaa – 29.10.1918 Berliin
• Sündis 29. mail 1873 Hiiumaal Käinas.
• Köstri pojana sai muusikaõpetust oma isalt, kes tegeles ka oreliehituse ning klahvpillide parandamise ja häälestamisega.
• Esimesed helitööd orelile kirjutas 9-aastaselt.
• 1885. aastast õppis Haapsalu Kreiskoolis ja võttis kohaliku pianisti Catharina von Gerneti juures klaveritunde.
• Pärast kooli lõpetamist asus elama vanemate juurde Kullamaale, kuhu tema isa oli saanud köstri koha.
• 1889 astus Tallinna Nikolai gümnaasiumi ning õppis samaaegselt Tallinna toomkiriku organisti Ernst Reinicke juures orelit ja muusikateooriat.
• 1893 astus Peterburi konservatooriumi, kus asus õppima esialgu professor Louis Homiliuse oreliklassis ja seejärel ka kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi juures.
• 1897 lõpetas konservatooriumi nii oreli kui ka kompositsiooni erialal, diplomitööks kantaat „Johannes Damaskusest”.
• 1898–1904 töötas organisti ja koorijuhina eesti koguduse juures Peterburi Jaani kirikus.
• 1902 abiellus Peterburis draamakursuse õpilase Louise Wildega (1881–1952), neil sündis viis last: Paul-Ferdinand (1904–1996), Johannes (1905–1970), Silvia (1908–1985)), Beatrice (1911–1998), Helen (1919–2010).
• 1904 asus elama Tartusse, kus tegutses muusikaõpetajana Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksander Puškini nimelises tütarlaste gümnaasiumis ning andis eratunde. Treffneri gümnaasiumis asutas õpilastest keelpillikvarteti, kuhu kuulusid ka tulevased heliloojad Juhan Simm ja Heino Eller. Tartus tutvus paljude tolleaegsete eesti kultuuri- ja poliitikategelastega, sh Karl Eduard Söödi, Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Kristjan Raua ja Jaan Tõnissoniga. Ühines ka „Noor-Eesti“ liikumisega ning võttis osa Eesti Kirjanduse Seltsi asutamisest.
• 1908 jaanuaris lahkus Tartust, et reisida Lääne-Euroopasse. Peatus Pariisis, Münchenis, Dresdenis, aga ka Prahas. Pere kolis Tartust järele märtsis. Pikemat aega elas perega Teplice lähedal Eichwaldi kuurordis (praegu Dubi), kus töötas oratooriumi „Des Jona Sendung“ kallal. Sama aasta lõpul koliti Leipzigi.
• 26. novembril 1909 oratooriumi „Des Jona Sendung“ esiettekanne Leipzigis Andrease kirikus helilooja enda juhatusel.
• 1910 kolis perega Berliini. Andis eratunde, tegutses organisti ja ajakirjanikuna ning oli ka Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liige.
• 1912 kevadel asus tööle teoreetiliste ainete ajutise õppejõuna Berliini Kuninglikus Muusikakõrgkoolis (Königliche Hochschule für Musik), kuhu oli kutsunud teda ootamatult haigestunud Engelbert Humperdincki asemele kooli tolleaegne rektor, tuntud oratooriumiajaloo uurija Hermann Kretzschmar pärast tutvumist oratooriumi „Des Jona Sendung“ partituuriga.
• 1913 augustis külastas Eestit seoses Estonia uue teatrihoone avamispidustustega, kus ettekandele tulid tema helitööd.
• 1914 võttis Saksa kodakondsuse, mis võimaldas saada kuningliku muusikakõrgkooli koosseisuliseks õppejõuks.
• 15. septembrist 1915 – 31. juulini 1916 teenis Saksa sõjaväes. 
• 1918 oktoobris haigestus kopsupõletikku ning suri ootamatult 29. oktoobril, olles vaid 45-aastane. Tobias maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaiale.
• 7. juunil 1992 pärast Eesti taasiseseisvumist maeti Tobiase põrm ümber tema kodukohta Kullamaale.

Sellel aastal tähistame Rudolf Tobiasega seoses mitut tähtpäeva: tema sünnist möödub 145 aastat ja surmast 100 aastat, oratooriumi „Des Jona Sendung“ partituuri esmavalmimisest 110 aastat. Tänavusel kultuuripärandi aastal on kohane tegeleda taas Tobiase käsikirjadega, et kõlama panna oratooriumi originaalpartituur ja täita helilooja unistus teos eesti keeles ette kanda.

Rudolf Tobias oli esimene kompositsioonierialal kõrghariduse omandanud eestlane, kelle eesmärgid ja missioonitunne Eesti muusikaelu edendamisel olid seatud kõrgele. Kuigi ta tegutses pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist Eestis vaid neli aastat ning arvestades väga lühikeseks jäänud eluteed, jõudis ta oma tegevusega nii Tartus kui ka välismaal olulisel määral mõjutada alles kujunevat Eesti muusikamaastikku.
Peterburis loodud II keelpillikvarteti c-moll (1902) partituurile on kirjutanud Tobias ladinakeelse lause „In magnis et voluisse sat est“ („Suuri asju tahta – see rahuldab“). Otsiv vaim, sihikindlus ja lai haare ettevõtmistes iseloomustasid tema tegevust.
Tobiase panus erakordse improviseerimisandega organistina, muusikakirjaniku ja dirigendina oli samuti märkimisväärne. Tänu Tobiase aktiivsusele elavnes regulaarne kontserdielu Tartus märgatavalt. Oma heliloominguga ning muusikaalaste artiklite ja arvustustega väljendas ta tõekspidamisi, mis juhindusid Noor-Eesti rühmituse juhtlausest: „Olgem eestlased – saagem eurooplasteks!“ Õieti võibki teda pidada esimeseks eesti heliloojaks, kes oma loominguga jõudis Euroopasse. Tema üheks suureks eesmärgiks oli ühendada kunstmuusikat rahvusliku temaatikaga, tuua oma helitöödesse Kalevipoja-ainestik, et jäädvustada rahvuseepos muusikasse ooperi kujul. Lühikese elu tõttu ei jõudnud ta unistatud suuroopuseni, küll aga leidub tema loomingus „Kalevipojast“ inspireeritud ballaad „Sest Ilmaneitsist ilusast“, muusikaline episood „Kalevipoeg põrgu väravas“ või melodraama „Kalevipoja unenägu“. Samuti toetas Tobias rahvaviiside kogumise aktsiooni. Kuigi üles kasvanud saksameelses köstriperekonnas ja alles eesti keele selgeks õppinud Peterburis elades, pooldas ta eesti rahvaviisi kasutamist kunstmuusikas ning oli üks esimesi, kes tõi eesti rahvaviisi ka instrumentaalmuusikasse.
Kui Tobiase heliloojatest eelkäijad Eesti muusikas kirjutasid peamiselt koorimuusikat, siis tema žanrikasutus oli oluliselt laiem. Ta pani aluse eesti instrumentaalmuusikale ja kirjutas esimesed eesti sümfoonilised helitööd: avamängu „Julius Caesar“ (1896), esimese kantaadi „Johannes Damaskusest“ (1897), esimese klaverikontserdi (1897, lõpetamata). Tema loodud on ka esimene eesti keelpillikvartett (nr 1, 1899), esimesed eesti klaveriteosed, nende hulgas esimene klaverisonaat (1897, säilinud finaal), esimene orelifuuga (d-moll, 1899?), esimene programmiline helitöö „Walpurgi burlesk“ (1910), esimene eesti oratoorium „Des Jona Sendung“ (1909).
Oma loomingu üheks peamiseks eesmärgiks seadis Tobias eesti kirikumuusika uuendamise, soovides leida traditsioonilistele vormidele ajale vastavat sisu, piiratud ja vaese väljendusvõimega tekstide asemele mitmekesisemaid tundevarjundeid, monotoonse harmooniakäsitluse asemel kaasaegset kõlakujundust. Ta soovis tuua kirikumuusika välja tarbemuusika staatusest ja luua seda kui kunsti, olles veendunud, et kirikumuusikat saab kirjutada vaid see, kes seda ise läbi tunnetab. Seda väljendas ta ka oma artiklites, mida ta kirjutas ja avaldas nii eesti- kui saksakeelses ajakirjanduses kogu loomingulise elu vältel. Kõik need ideed ja põhimõtted leidsid väljenduse Tobiase loomingu peateoses, oratooriumis „Des Jona Sendung“ (pealkirja on tõlgitud erinevatel aegadel erinevalt: 1920.-1930. aastate ajakirjanduses kasutatud „Joonase saatmine”, „Joonase lähetus” või „Joonas”, hiljem on levinud variant „Joonase lähetamine”), mille käsikirja on ta pealkirja all toonud teose juhtmõtte: „See piitsutab kerglast suhtumist usulistesse tõdedesse“. Oma kirikumuusika reformi idee on ta sõnastanud ajakirjas Allgemeine Musikzeitung 19./26. augustil 1910 avaldatud artiklis „Andante religioso“: „Rohkem tähelepanu meie ajastu seesmisele olemusele. Selle kaudse tee abil jõuame lähemale tänapäeva kirikumuusika lõppeesmärgile: rahuldada tõelisi tarbeid. Nimetatagu seda kas moraalseks energiaks, usuliseks ideaaliks või kuidas tahetakse, nimi ei puutu asjasse!“
Olulised mõjud Tobias tõekspidamistele tulenesid esmalt sünnikodust. Köstri pojana sündinud Rudolf sai saksameelses peres kasvades vaimuliku koduse kasvatuse. Samuti nõudis Peterburis Jaani kirikus eesti koguduse juures organisti ja koorijuhitöö pidevalt leida või ka luua teenistustele muusikat. Peterburis õppides ja Jaani kirikus töötades puutus Tobias kokku Jaani kiriku õpetajate Jakob Hurda ja Rudolf Kallasega, tänu kellele hakkas ta huvi tundma eesti rahvusliku kultuuri vastu. Tõenäoliselt oli Rudolf Kallas ka Tobiasele abiks oratooriumi libreto koostamisel. Tegemist pole vaid vana testamendi Joona raamatu sündmuste jutustamisega, vaid kogu tekst sisaldab kirjakohti paljudest piibli raamatutest: psalmidest, 2. Moosese raamatust, prohvetite Jesaja, Jeremija ja Hesekieli raamatust, Iiobi raamatust, Matteuse evangeeliumist, Johannese ilmutusraamatust jm.
Oratooriumi kallal alustas Tobias tööd Tartus elades. Teosesse lülitas ta hiljem ka juba Peterburis valminud kooriteosed „Kyrie” (1899) ja „Mis on inimene” (1899). Suurem osa teosest valmis aga Saksamaal, kuhu ta siirdus, et tutvuda uute muusikasuundadega ja leida avaramaid tegutsemisvõimalusi. 1908 oktoobris lõpetas ta oratooriumi esialgsel kujul, olles septembris elama asunud Leipzigi, kus lootis oratoorium kohe ka ette kanda. Võimalikuks osutus see alles aasta pärast. Ootamine tõi kaasa suured majanduslikud raskused kuni selleni, et Tobias oli sunnitud kulude kokkuhoiu pärast oma pere Eestisse saatma. Mitmed Tallinna
ärimehed olid lubanud Tobiast majanduslikult toetada, kui ta 1908. aastal Eestist lahkus, kuid toetused jäid lubadusteks.
26. novembril 1909 Leipzigi Andrease kirikus avanes võimalus see hiigelkoosseisuline oratoorium viiele solistile, kahele segakoorile, lastekoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile kohalike jõududega ja Tobiase enda juhatusel ette kanda. Kahjuks ettekanne ei õnnestunud nii puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, esitajate ebapiisava ettevalmistuse kui ka Tobiase enda ebapädevate dirigendivõimete tõttu nii suurt koosseisu juhatada. Ta oli küll püüdnud leida võimekat dirigenti, kuid kõrge honorari tõttu ei saanud ta seda lubada. Orkestripartiide ümberkirjutamiseks ei jätkunud tal raha, mistõttu tuli see töö teha endal ja nii võis tekkida sisse vigu. Ka proovides tehtud noodimuudatused ei jõudnud partiidesse. Esiettekandel oli Tobias sunnitud majanduslikel põhjustel kasutama sõjaväeorkestrit. Kuna sõjaväeorkestrid olid maksuvabad, siis oli nende kasutamine tunduvalt odavam.
Sellest hoolimata ei kaotanud Tobias oma teosesse usku, leides et karm kriitika oli suunatud peamiselt esituse, mitte teose kohta. Ta lootis „Joonast“ esitada soodsamates oludes veel korra, kuid see jäigi unistuseks. Oratoorium aga avas talle Berliini Kuningliku Muusikaülikooli (Königliche Hochschule für Musik) ukse, kuhu nimekas saksa muusikateadlane prof Hermann Kretzschmar heliloojat pärast teose partituuriga tutvumist 1912. aastal muusikateooria õppejõuks kutsus.
Oratooriumi üksikuid osad tulid siiski ettekandele Tobiase eluajal. Väga positiivset vastukaja sai „Sanctus“, mis esitati 25. augustil 1913 eesti helitööde sümfooniakontserdil Estonia uue teatrihoone avamispidustuste raames, kus ka helilooja kohal viibis. Pärast Saksamaale naasmist korraldas Tobias 22. jaanuaril 1914 Berliini Kuningliku Muusikaülikooli saalis autorikontserdi, kus kõlasid ka katkendid „Joonasest“ helilooja juhatusel.
Pärast Tobiase surma jäi oratoorium aastakümneteks unustusse. 1930ndatel aastatel hakati plaanima teost Tobiase lese käes olevate käsikirjade järgi redigeerida ja korda teha, 1937. aastal määrati selleks Eduard Tubin. 1939. aastal ostis Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital Tobiase helitööde käsikirjad, sh „Joonase“ Louise Tobiaselt ära ning mõeldi ka oratooriumi ettekande peale. Poliitilise olukorra muutumise ja initsiaatorite represseerimise tõttu polnud plaane ellu viia võimalik.
1970. aastal tegi helilooja tütar Silvia Tobias isa originaalklaviiri järgi uue klaviiri. Originaalklaviiris puuduvad taktid ja leheküljed taastas ta originaalpartituuri ja orkestrihäälte järgi, omaltpoolt midagi lisamata. Uude klaviiri kirjutas ta ka eestikeelse teksti, mis oli pliiatsikirjas olemas ka originaalis.
1970ndatel hakkas tegelema teose redigeerimisega Vardo Rumessen. 1985–1989 valmis Rumessenil redigeeritud ja korrigeeritud partituur, klaviir ja orkestrimaterjal, mille tegemiseks kasutas ta Moskva konservatooriumi prof Juri Fortunatovi abi. Aastail 1986–1989 esitati teost üksikute piltide kaupa, tervikuna tuli oratoorium esimest korda Eestis ettekandele 25. mail 1989. aastal Peeter Lilje juhatusel Estonia kontserdisaalis, esitasid Raili Viljakainen (sopran, Soome), Urve Tauts (metsosopran), Janis Sprogis (tenor, Läti), Aleksander Poljakov (bariton, Läti), Mati Palm (bass), Ines Maidre (orel), ETV ja ER segakoor, Estonia ooperikoor, Filharmoonia Kammerkoor, lastekoor Ellerhein ja ERSO. Külaliste seas viibis ka helilooja tütar Helen Tobias-Duesberg Ameerikast.
***
Oratoorium koosneb proloogist ja viiest pildist. Terviku kooshoidmiseks võttis Tobias kasutusele juhtmotiivid –
muusikalised teemad või motiivid, mis iseloomustavad kindlat tegelast või sündmust läbi kogu teose. Tobiase oratooriumi keskseks sümboliks on jumaliku ettenägelikkuse motiiv – kolmest akordist koosnev instrumentaalne motiiv, mis esitatakse esimest korda proloogis ja mis esineb teose tähtsamates sõlmpunktides. Sellega on suguluses Jumala käsu motiiv, mis kõlab esimest korda I pildi alguses ning ilmub ka „Sanctuses“ (nr 14), millesse koondub kogu teose kulminatsioon. Jumaliku ettenägelikkuse motiivile vastandub jumaliku halastuse motiiv, mis esineb alati vokaalpartiis (kahes a cappella chorus mysticus’e lõigus – nr 13 ja 22) esitatuna vaikselt. Oluline on ka sünkopeeritud rütmiga Joonase kui prohveti juhtmotiiv, millega algab Joonase esimene ariooso (nr 2). Joonasega on seotud veel kannatuse juhtmotiiv, mis esineb esimest korda „Tormikooris” (nr 5). Lainete juhtmotiiv illustreerib lainete loksumist tormisel merel (nr 5). Kättemaksumotiiv eristub marsitaolise rütmiga ning ilmub esimest korda „Kättemaksupsalmis” aldikoori esituses (nr 13). Niinevelaste praalivat eluviisi annab edasi Niineve rahva juhtmotiiv 4. pildi alguses (nr 19), Niineve patukahetsuse juhtmotiiv aga kõlab esimest korda lastekoori esituses (nr 20) – seda iseloomustab hüpofrüügia helilaad ja tonaalne ebapüsivus. Tobias otsustas Niineve linnaelanikele suunatud üleskutse patukahetsusele, mille vana testamendi Joona raamatus teeb Niineve kuningas, anda oratooriumis hoopis laste häältele, põhjendades: „just laste kaudu kangastub patuste silmade ees süütuse ja hingepuhtuse
kaotatud paradiis“. Teoses on ka palju tähenduslikke koraaliteemasid, neist olulisem ehk on „Oh, anna tuhat keelt Sa mulle“ (nr 11).

Piletid on müügil Piletilevi müügikohtades üle Eesti.